Seekord tantsime aafrika muinasjuttu Manaweest, Clarissa Pinkola-Estes’i raamatust “Naised, kes jooksevad huntidega”. See on lugu jahimehest, kes tahab abielluda kahe õega. Tüdrukute isa tingimuseks on, et mees peab ära arvama tüdrukute nimed.  Mehel on koer, kelle too saadab tüdrukute nimesid välja uurima. Koer luurab tüdrukute telgi ümber ja saabki nende omavahelist juttu kuulates nende nimed teada, kuid tagasiteel tabavad teda mitmed kiusatused, mis ta teelt eemale tõmbavad ja tüdrukute nimed peast pühivad. Lõpuks suudab koerake tagasiteel toimuvale vastu panna ja mehele tüdrukute nimed edasi öelda.

Nagu ikka vaatame ka selle muinasjutu tegelasi kui oma sisemaailma osasid. Õed esindavad naise kaksipidist loomust, üks neist on suunatud rohkem väljapoole, teine on naise sisemine varjatum mina. Jahimees Manawee ja tema koer on jälle meheliku poole osad, üks inimesekujuline, teine instinktuaalne, vaistlik osa – koer. Et mehelik ja naiselik meis kokku saaksid, on vaja, et mehelik osa oskaks ja suudaks teada saada meie naiseliku kaksipidise loomuse olemuse, nende nimed. Vanadel aegadel suhtuti nimesse teisiti kui praegu. Kui teadsid kellegi nime, siis teadsid tema olemust, tema saladust. Nimi oli väga tähtis ja seda teadsid ainult sinu lähedased, need, keda sa usaldasid. Seda suudab välja uurida vaid mehe vaistlik osa. Ja selle vaistliku meheliku osa puhul on väga oluline vastupidavus, sihikindlus. Et mehelik ja naiselik meis kokku saaksid, üksteist toetaksid, et saaksime olla tasakaalus ja terviklikud. Seda teekonda asume läbima tantsu kaudu, sest tõeline mõistmine või taipamine saab võimalikuks vaid siis, kui see jõuab ka meie kehasse.

Ajad on keerulised ja just sellepärast on meil vaja olla sügavamalt endas kohal, toetada ennast, leida uusi võimalusi, teadvustada ja lahti lasta. Kui tantsime, siis lülitume ümber teistsugusele tajumisele, meie peast käivad läbi teistsugused mõtted. Tavapärane mõtteratas meie peas kaotab tasapisi oma jõu ja kaugeneb, tekib võimalus millegi uue sünniks. Tekib tühi ruum meie ja asjade vahele. Selles tühjas ruumis võime näha ja tajuda midagi, mida me varem pole näinud või tajunud. Samuti saame tantsus tajuda ja väljendada neid raskeid tundeid, mis meis võivad olla, neid ära anda, leida toetust, jõudu edasi minemiseks, hoida endas rahu, armastust, lootust. Tants maandab meid, loob hoitud ruumi tajumiseks ja toob valguse teadvustamiseks, annab võimaluse mänguliselt ühendada vastandlikku iseendas. See, mis tantsu läbi ilmneb, toidab meid, aitab näha teed, mida mööda käia, teeb meid elusamaks ja terviklikumaks, võib tuua meid rõõmu juurde.

Me tantsime Südameruumi tantse (Cornelia Freise, Tanzen aus dem Raum des Herzens®), vabatantse ja tegeleme unenägude ning südamemeditatsiooniga. Laager algab neljapäeva õhtul ja lõpeb pühapäeval lõunasöögiga.

Eelnev tantsukogemus ei ole vajalik.