Seekord tantsime šoti varianti Lumivalgekese muinasjutust Cornelia
Freise poolt loodud lõpuga. Šoti variant muinasjutust erineb meile
tuntud versioonist keldi kultuurile omase rikkaliku mitmekesisuse ja
ootamatute käikude poolest, ja Cornelia lõpp aitab meil leida samm
sammult tee olukorrast välja. Loo peategelasteks on ema ja tütar,
Hõbepuu ja Kuldpuu, kuninganna ja kuningatütar. Hõbepuu ja Kuldpuu
lähevad oru sügavaimasse põhja, kus voolab allikas. Allika põhjas elab
forell, kes vastab kõikidele küsimustele. Ema tahab teada, kes on
kõige ilusam kogu maal. Forelli sõnul on Hõbepuu ilus küll, kuid kõige
ilusam on siiski tema tütar Kuldpuu. Allikas on peegeldumise koht, kus
me puutume kokku teise ilmaga ja kus meid toidetakse toiduga
alateadvusest. Seal peegeldub midagi sügavat. Hõbepuu on valmis tegema
mida iganes, et olla ise ilusaim kogu maal. Nagu ikka muinasjuttudes,
on tütrel Kuldpuul abilisi, kes kõige halvema siiski ära hoiavad. Läbi
raskuste jõutakse lõpuks kõiki erinevaid tegelasi ühendava rõõmuni
ühises tantsus.

See muinasjutt tegeleb konkurentsi teemaga. Kuigi me seda ei taha,
identifitseerime meie, naised, end siiski tihti kriteeriumite „kõige
ilusam, kõige parem, kõige targem“ järgi, ja selle tõttu ei suuda me
haarata ja elada naiselikule printsiibile nii ürgomast põhimõtet
sellest, et kõik on kõigega seotud ja mitmekesine. See on ka meie aja
teema, kus mehelik printsiip oma põhimõttega „kaugemale, suuremalt ja
rohkem“ on viimase piirini jõudmas. Isegi kui me näeme vaeva, et
kasvatada endas solidaarsust, lihtsust ja kokkuhoidmist, on võistluse
teema meie sügavuses siiski olemas. Kuidas meie sisimas töötavat
võistlemist ära tunda ja kuidas leida tee koostöö ja rõõmuni, seda
õpetavad muinasjutu tegelastele loomad: rebased, öökullid, kärnkonnad,
varesed, metssead.

“Muinasjutu kutsele järgnedes jõuame tantsides oma sügavusse, kus
varustatuna julguse, lihtsuse ja tõe voorustega kohtume iseendas
sellega, mille oleme endas välistanud. Tants pakub meile mängulise ja
lihtsa võimaluse tajuda oma kehas jõudu ja lubada sel välja tungida.
Nii saame tunda endas ühendust TERVIKlikkusega ja ise taas tervikuks
saada.” Cornelia Freise